Šaakal

A Šaakal on väikese kuni keskmise suurusega koer, mida leidub Aafrikas, Aasias ja Kagu-Euroopas. Seda tuntakse suahiili keeles kui 'bweha'. Šaakaleid on kolm liiki: harilik šaakal (Canis aureus), külgvöötšaakal (Canis adustus) ja mustselg-šaakal (Canis mesomelas). Harilikke šaakaleid tuntakse ka kuldšaakalite, aasiašaakalite ja idašaakalitena.

Šaakalid sarnanevad Aafrika ökoloogilise nišiga nagu koiotid Põhja-Ameerikas.

Šaakal Kirjeldus

Šaakalid on olenevalt liigist erineva suuruse ja värviga, kuid üldiselt on nende õla kõrgus 15–20 tolli, kehapikkus on 70–86 sentimeetrit ja kaal 15–35 naela. Šaakalid on oma suurte jalgade ja kokkusulanud jalaluudega pikamaajooksjaks hästi kohanenud. Šaakalid on võimelised jooksma pikka aega, säilitades kiiruse 10 miili tunnis. Šaakalitel on koertega sarnased omadused.

Harilik šaakal on lühema ja raskema välimusega ning liivakarva karvkattega, samal ajal kui mustselg-šaakal on kõige sihvakam ja silmapaistvam liik, kellel on suuremad silmad ja iseloomulik must mantel, mille seljal on hõbedased triibud, mis on kontrastiks roostevärvi kehaga.

Külgtriibuline šaakal on värvilt tuhmim ja selle keha külgedel on mustad ja valged triibud ning valge sabaots. Harilikul ja mustselg-šaakalil on musta otsaga sabad.

Šaakali elupaik

Šaakalite elupaikade hulka kuuluvad olenevalt liigist kõrb, rohtukasvanud tasandikud ja avatud (mõnikord metsaga kaetud) savannid. Harilikku šaakalit leidub tavaliselt kõrbetes, steppides ja poolkuivades kõrbetes, mustselg-šaakalit metsamaades ja savannides ning külgtriibuline šaakal eelistab soosid, põõsastikku ja mägesid.

Šaakali dieet

Šaakalid on öised, kõigesööjad koristajad. Oma pikkade jalgade ja kõverate hambahammastega on nad jahipidamiseks hästi kohanenud. Mõned šaakalid võivad koguneda korjuse otsimiseks või suuremate saakloomade, näiteks antiloopide, gasellide ja kariloomade jahtimiseks, kuid tavaliselt peavad nad jahti üksi või paaris. Nende toit koosneb väikestest imetajatest, lindudest, kahepaiksetest ja roomajatest.

Šaakalid tapavad väikese saagi hammustusega kuklasse. Nad võivad ka looma raputada. Šaakalid täiendavad oma dieeti ka putukate, taimestiku ja puuviljadega. Šaakalidel on kombeks oma toit maha matta, kui sissetungija siseneb piirkonda, kus see toitub.

Šaakali käitumine

Šaakalid on väga territoriaalsed ja monogaamsed paarid kaitsevad oma territooriumi kiivalt sissetungijate eest. Territooriumidel võib olla ka noori täiskasvanuid, kes on jäänud oma vanemate juurde seni, kuni nad saavad oma territooriumi rajada. Nii isaste kui ka emaste šaakalite lõhn märgivad nende piire. Mustselg-šaakal on ööpäevase eluviisi tõttu kõige sagedamini nähtud liik. Ülejäänud kahel liigil on kalduvus öisel ajal käituda. Šaakalid on kohanemisvõimelised loomad ja kohanevad kergesti muutuva keskkonnaga. Nad traavivad kiiresti läbi oma territooriumi, peatudes sageli õhku nuusutama ja toidu järele lõhnama.

Šaakalid on väga häälekad ja suhtlevad üksteisega valju karjumise või röökimise, urisemise ja kõrge häälega ulgumisega, eriti kui saak on leitud. Külgtriibuline šaakal kasutab pigem öökulli häält kui ulgumist. Šaakalid võtavad tähele ainult oma pere kõnesid ja ignoreerivad kõiki teisi kõnesid.

Šaakalid on saagiks kotkad, leopardid ja hüäänid. Kotkad on vastsündinud poegadele suurim oht.

Šaakali paljundamine

Šaakalid on monogaamsed, mis tähendab, et nad paarituvad kogu elu. Emase šaakali tiinusaeg on 8–9 nädalat (2 kuud), pärast mida sünnib 3–6 poegadest koosnev pesakond. Iga poeg kaalub sündides 200–250 grammi. Esimesed 10 päeva on pojad pimedad ega suuda silmi avada. Poegasid toidetakse tagasivoolanud toiduga. Nad võõrutatakse 4 kuu vanuselt ja nad saavad suguküpseks 1–2 aasta vanuselt.

Pojad jäävad tihnikusse paariks esimeseks elunädalaks ja lähevad seejärel õue oma pesakonnakaaslastega mängima. Lõpuks hakkavad nad vanematelt õppima jahti ja territoriaalset käitumist. Nende esimene mäng on maadlus-, käppamis- ja hammustamiskatsetega üsna kohmakas. Kui poegade koordinatsioon areneb paremini, õpivad nad varitsema ja hüppama ning hakkavad omavahel jälitama ja köievedu mängima.

Koerakohti vahetatakse iga 2 nädala järel, et kaitsta poegi kiskjate eest. 8 kuu vanuselt on pojad piisavalt vanad, et lahkuda oma vanematest ja luua oma territooriume. Sageli tulevad noored šaakalid tagasi, et aidata vanematel teist pesakonda kasvatada. Nende väikeste abiliste abil on järgmisel pesakonnal suurem võimalus ellu jääda. Šaakalite eluiga on 10–12 aastat.