Shiba Inu

Shiba Inu on a väike koer ja üks vanimaid koeratõud Jaapanis . Shiba on väike kompaktne koer sirge selja ja paksu sabaga, mis kõverdub üle selja. Shibal on lai laup, millel on väikesed sügavalt asetsevad tumepruunid silmad ja väikesed kolmnurksed püstised kõrvad. Shiba Inusel on kahekordsed karvad, millel on pehme, tihe aluskarv ja sirge karm pealiskarv.

Levinuim värv on punane karv, mille koonul on valged märgid. Teised vastuvõetavad värvid on seesam, punane seesam, must seesam ja must ja tan. Isased shibad on õlgade kõrgusel 14,5–16,5 tolli ja emased 13,5–15,5 tolli. Emased shibad kaaluvad 15–20 naela ja isased 20–25 naela.

Shiba Inus on Ameerika Kennelklubi (AKC) mittesportlike koerte grupi liikmed.

Shiba Inu kutsikad

Shibade pesakondades on kaks kuni viis kutsikat, keda tuleb hoida soojas, kuna nad on külmale ilmale väga vastuvõtlikud. Shiba kutsikad tuleb kohe pärast laskmist põhjalikult sotsialiseerida, et kontrollida agressiooni teiste koerte suhtes.

Positiivseid treeningmeetodeid kasutav kuulekuskoolitus peaks algama varakult ja seda jätkama noorukieas. Isased šibad, keda ei kavatseta kasvatada, tuleks enne 6 kuu vanuseks saamist steriliseerida, et vältida jalgade tõstmist.

Shiba Inuse ajalugu

Shibad on tõenäoliselt Jaapani vanim koeratõug ja selle tõu luid on leitud palju enne 400 eKr. Tõug on pärit Jaapani peamise saare Honshu päritolust.

Nimi Shiba tähendab 'harjapuitu' ja Inu tähendab 'koer'. Nimetus on ilmselt seotud sellega, et Shibasid kasutati lindude, väikeulukite ja isegi jahtimiseks metssead harja all.

1937. aastal määras Jaapani valitsus Shiba Inu rahvusmonumendiks ja meistrivõistluste vereliinide säilitamiseks anti annuiteete. Tänapäeval on shiba kõige populaarsem kodukoer Jaapanis ja on 2005. aastal AKC poolt registreeritud 154 koeratõu hulgas 66. kohal.

Shiba Inuse temperament

Shiba on kartmatu, julge, meeleolukas, tark, valvas, lojaalne, võluv, kuid mõnevõrra manipuleeriv ja sõltumatu. Shiba on väga puhas ja siseruumides üsna vaikne, kuid kindlasti pole see sülekoer.

Shiba on säilitanud kõrge saagijõu ja seda tuleks hoida rihma otsas või väga kõrgete aedadega hoovis. Shiba Inu on väga nutikas ja suurepärane hüppaja ning see väike tõug suudab ronida ja üle enamiku tarade hüpata.

Tõug on inimestega, keda ta tunneb ja armastab, väga võluv, kuid on territoriaalne ja agressiivne teiste koerte ja lemmikloomade suhtes. Shibale ei meeldi, kui väikesed lapsed teda jälitavad ja kallistavad, kuid saab hästi hakkama lastega, kes on temaga koos üles kasvanud, või vanemate hoolivate lastega. Shibad on väga nutikad, kuid mõnevõrra vallatud ja iseseisvad ning neid võib olla raske treenida.

Shiba ei haugu palju, vaid joodeldab ja võib valju joodli või karjumisega anda teada, et ta on õnnetu. Shibad, kes ei taha midagi teha, võivad olla väga kangekaelsed. Karmid treeningmeetodid ei tööta. Tõug peab olema põhjalikult sotsialiseeritud ja kuulekus treenitud, et piirata tema agressiivsust teiste koerte suhtes. Kui aga Shiba on koolitatud ja õpib oma omanikku usaldama, võib temast saada armastav ja kuulekas kaaslane.

Shibad on võõraste inimeste suhtes eemalhoidlikud ja ettevaatlikud ning on suurepärased valvekoerad. Shiba Inu saab kõige paremini hakkama kogenud omanikuga, kes on kindel ja järjekindel ning kasutab positiivsetel tasudel põhinevaid koolitusmeetodeid.

Harjutus

Shibad on aktiivsed väikesed koerad, kes vajavad iga päev paar pikka jalutuskäiku. Pärast seda, kui nad on põhjalikult sotsialiseerunud ja koolitatud, naudivad nad teiste koertega mängimist. Isased shibad võivad siiski olla teiste isaste suhtes agressiivsed ja kui nad on lahti pääsenud, võivad nad teistele väikestele loomadele järele joosta. Shibad saavad korteris elamisega kohaneda seni, kuni nad saavad iga päev piisavalt trenni.

Hoolitsemine

Shibat on lihtne hooldada ja karvkatte hea väljanägemise säilitamiseks vajab see vaid kord nädalas harjamist. Shibad on mõõdukad heidutajad, välja arvatud kaks korda aastas, kui nad muutuvad rasketeks heideteks ja vajavad igapäevast harjamist.

Terviseprobleemid

Shiba Inus võib eeldatavasti elada umbes 12 aastat ja on üldiselt üsna terve tõug. Mõnedel vereliinidel on mõned ortopeedilised probleemid, nagu puusaliigese düsplaasia ja põlvekedra luksumine, samuti von Willebrandsi tõbi.

Seetõttu ei teeks paha küsida aretusvanematelt Orthopedic Foundation for Animals (OFA) testitulemusi ja ka Canine Eye Registry (CERF) hiljutisi silmaarstide aruandeid silmahaiguste kohta.